Ma ei mäleta täpselt, mis päev see oli, aga mäletan, et oli hall. Selline vastik, vaikne hall, kus isegi kell tiksub liiga valjusti. Olin siis kolmandat nädalat kodune, haiguslehel, kuigi arst oleks võinud kirjutada ka lihtsalt “väsimus”. Mu elu oli justkui pausile pandud. Tööl oli mind asendatud, sõber oli kolinud teise linna, ja mina istusin diivanil, vaatasin lakke ja mõtlesin, et
vavada eesti on kõigest üks nendest saitidest, mida ma kunagi ei ava. Aga ühel õhtul avasin.
See algas süütult. Olin näinud reklaame, naeruvääristanud neid, kerinud mööda. Aga ühel hetkel, kui telefoniekraan oli ainus valgus all olevas toas, klõpsasin. See oli nagu ukse avamine tuppa, kus keegi ei küsi, kuidas sul läheb. Seal ei olnud vaikust. Seal oli ainult heli — kergus, värvid, võidud ja kaotused. Esimene sissemakse oli väike, sest ma ei usaldanud. Kaotasin selle kiiresti. See oli piinlik, isegi natuke alandav. Mõtlesin, et olen loll. Aga järgmisel õhtul tegin uue, veidi suurema. Mitte sellepärast, et oleksin tahtnud rikkaks saada, vaid sellepärast, et see hetk, kui trummid keerlevad, oli ainus hetk, mil ma ei mõelnud oma elu peale.
Alguses oli see põgenemine. Ma ei tahtnud tunnistada, aga ma põgenesin. Magamata ööd, söömata päevad, telefon käes. Mängisin mänge, mida ma isegi ei mõistnud. Klõpsasin nuppe nagu robot. Kaotasin. Jälle. Ja jälle. Aga siis, ühel täiesti tavalisel teisipäeva õhtul, juhtus midagi. Ma võitsin. Mitte palju. Aga piisavalt, et see tunne tuleks tagasi — see tunne, et ma olen olemas. See oli nagu külm vesi näkku. Ma naersin. Üksi. Oma korteris. Telefon käes. Ja see naer oli kummaline, sest ma ei olnud ammu naernud.
Edasi läks asi huvitavamaks. Ma hakkasin märkama mustreid. Mitte mängudes, vaid iseendas. Kui ma olin närviline, tegin rumalaid panuseid. Kui ma olin rahulik, ootasin. See oli nagu teraapia, ainult et selle eest tuli maksta. Õppisin tundma oma piire. Mõnikord võitsin, mõnikord mitte. Aga ma ei tundnud enam, et ma kaotaksin midagi. Vavada eesti muutus minu jaoks kohaks, kus ma ei pidanud olema tubli. Kus ma ei pidanud vastama kõnedele ega naeratama, kui tahtsin nutta. See oli lihtsalt koht.
Ühel ööl, kui ma olin jälle üleval, kella kolm ajal, juhtus midagi naljakat. Ma võitsin summa, mis oli piisavalt suur, et maksta üür, osta uus telefon ja süüa nädal aega väljas. Ma ei teinud sellest suurt numbrit. Aga hommikul, kui päike tuli läbi kardinate, avastasin, et ma ei olnud kaks tundi mõelnud oma endisele elule. Ma ei olnud mõelnud sõbrale, kes kolis. Ma ei olnud mõelnud sellele, kui üksi ma olen. Ma olin lihtsalt olnud. Ja see oli kõige suurem võit, mis ma kunagi olin saanud.
Muidugi, ma ei ütle, et see on tervislik. Ma ei ütle, et see on lahendus. Aga ma õppisin midagi. Ma õppisin, et põgenemine ei ole alati halb, kui sa tead, mille eest sa põgened. Minu jaoks oli vavada eesti see koht, kus ma sain hetkeks hingata. Kus ma sain olla keegi, kes ei pea muretsema. Kus ma sain kaotada ja võita, ilma et keegi küsiks, miks mu silmad on punased. See ei ole mu elu. See on mu puhkus. Ja ma arvan, et igaühel on õigus väikesele puhkusele.
Nüüd, kui ma sellele tagasi mõtlen, naeratan. See oli naljakas. Kõik need ööd, kõik need kaotused, kõik need väikesed võidud. Ma ei ole rikas. Ma ei ole kuulus. Aga ma olen tänulik. Sest ühel hetkel, kui ma arvasin, et mu elu on läbi, avasin ma veebilehe. Ja see veebileht ei päästnud mind. Aga see andis mulle aega. Aega, et mõista, et ma ei pea olema kadunud. Ma lihtsalt pean ootama, kuni trummid peatuvad. Ja siis uuesti keerlema panema.