Ma ei tea, kust see kõik algas. Võib-olla sellest, kui mu vanaema suri ja ma jäin tema väikese korteriga üksi, kus iga nurk rääkis temast. Või siis sellest, kui mu tööandja teatas, et kontor kolib Tallinnast välja ja minu ametikoht kaob. Igatahes oli ühel sügisesel kolmapäeva õhtul tunne, nagu oleksin oma elu täielikult kaotanud. Väljas sadas vihma, aknalaual seisis poolik tee, ja mina istusin diivanil, kerra tõmmatud, ja kerisin telefoni. Siis nägin reklaami, mis lubas
vavada bonus ja ma ei mõelnudki selle peale eriti. Lihtsalt klõpsasin.
Tegelikult ei olnud ma kunagi varem hasartmänge mänginud. Kasiinos käisin korra elus, sõbra sünnipäeval, ja kaotasin viis eurot ning tundsin end lollina. Aga tol õhtul oli kõik teisiti. Ma ei otsinud raha. Ma otsisin kohta, kus ma ei peaks mõtlema. Kohta, kus mu peas olevad mured jääksid hetkeks tahaplaanile. Ja see veebileht, mille ma avasin, tundus esmapilgul just selline — särav, lärmakas, täis värve ja helisid, mis lubasid unustada.
Alguses panin sisse kõige väiksema summa, mida sai. Kümme eurot. See oli nagu pileti ostmine kinno, ainult et film oli ettearvamatu. Mängisin mõnda lihtsat mängu, kus tuli värve ja numbreid valida. Kaotasin. Siis võitsin natuke tagasi. Siis kaotasin jälle. Aga see ei olnud oluline. Oluline oli see, et mu süda peksis kiiremini ja ma ei mõelnud enam vanaema tühjale toolile ega töökaotuse hirmule. Ma mõtlesin ainult sellele, mis juhtub järgmisel hetkel. Ja see oli imelik vabadus.
Mõne aja pärast avastasin, et olin veetnud seal peaaegu kaks tundi. Kaks tundi, mis olid möödunud nagu viis minutit. Ma ei olnud võitnud suurt midagi — võib-olla kakskümmend eurot kokku — aga ma tundsin end kergemana. Nagu oleksin teinud trenni või jooksnud metsas. Kehas oli väsimus, aga peas oli tühjus, mis oli tegelikult päris meeldiv. Järgmisel õhtul tulin tagasi. Ja ülejärgmisel. Varsti oli see minu igapäevane rituaal: pärast tööpäeva, kui kõik kolleegid olid läinud ja ma jäin üksi oma väikese laua taha, avasin ma selle saidi ja mängisin natuke. Vahel võitsin, vahel kaotasin, aga alati oli see nagu väike puhkus reaalsusest.
Ühel reedel juhtus midagi naljakat. Ma olin mänginud juba tund aega ja olin jõudnud olukorda, kus olin kaotanud peaaegu kõik, mis mul sel õhtul oli. Aga siis, täiesti ootamatult, tuli üks suurem võit. Mitte mingi elumuutev summa, aga piisav, et katta kõik kaotused ja jääda veidi plussi. Ma naersin valjusti. Üksi oma korteris, kell üksteist õhtul, naersin nagu laps. See oli naer, mida ma polnud ammu kuulnud. Ja siis ma mõtlesin, et vavada bonus on tegelikult naljakas asi — see lubab sulle midagi, aga tegelikult annab sulle midagi muud. Mitte raha, vaid hetke, mil sa ei ole see kurb inimene, kes sa oled.
Muidugi, ma ei ole loll. Ma tean, et sellised saidid on loodud selleks, et inimesed jääksid. Ma tean, et maja võidab alati. Aga ma tean ka seda, et mõnikord on inimestel vaja kohta, kuhu põgeneda. Minu jaoks oli see koht. See ei päästnud mind töökaotusest ega toonud vanaema tagasi. Aga see andis mulle õhtud, mil ma ei mõelnud nendele asjadele. Ja see on rohkem, kui ma oskasin paluda.
Möödus mitu nädalat. Ma hakkasin taas tööd otsima, käisin paaris vestluses, sain ühe pakkumise, mis oli isegi parem kui vana. Aga ma ei lõpetanud mängimist. See oli muutunud osaks mu rutiinist, nagu õhtune tee või raamatu lugemine. Vahel ma mõtlesin, et mis siis, kui ma oleks sellel esimesel õhtul midagi muud teinud? Läinud välja, helistanud sõbrale, vaadanud filmi? Võib-olla oleksin tundnud end paremini. Aga võib-olla ka mitte. Võib-olla oleksin lihtsalt istunud ja nutnud. Sellel saidil ma ei nutnud. Ma mängisin.
Ühel hetkel avastasin, et olin hakanud mängima mitte enam selleks, et põgeneda, vaid selleks, et lihtsalt mängida. See oli lõbus. Ma ei pingestanud enam iga panuse peale. Ma naersin kaotuste üle ja rõõmustasin väikeste võitude üle. Ja siis ühel päeval, kui ma olin jälle veidi rohkem võitnud kui kaotanud, mõtlesin, et vavada bonus on nagu see sõber, kes tuleb sulle külla siis, kui sul on kõige hullem, ja jääb siis, kui sul on juba parem. Ta ei küsi palju. Ta lihtsalt on olemas.
Lõpuks, kui ma sellelt saidilt lahkusin — mitte täielikult, aga nii, et see ei olnud enam iga õhtu —, vaatasin ma tagasi ja mõtlesin, et see kogemus oli kummaline. Ma ei võitnud suurt raha. Ma ei kaotanud ka kõike. Ma lihtsalt leidsin viisi, kuidas oma valu mõneks tunniks unustada. Ja see ongi ehk kõige ausam asi, mida ma selle kohta öelda oskan. Mõnikord on põgenemine ainus viis, kuidas edasi minna.
