Ma ei mäleta täpselt, mis päev see oli, aga mäletan, et vihma kallas nagu oavarrest ja ma istusin oma köögis, vahtisin tühja seina ja mõtlesin, et kui kaua saab üks inimene nii elada. Töö oli läinud, suhe oli läbi, ja kõik need asjad, mis varem tundusid olulised, olid äkki nagu vanad ajalehed, mida keegi ei viitsi lugeda. Just siis, kui ma otsisin midagi, mis tooks mu mõtted mujale, sattusin ma
vavada login lehele. Ausalt öeldes ei osanud ma esialgu midagi arvata. See oli lihtsalt üks link, üks klikk, üks hetk, mil ma tahtsin, et mu pea lõpetaks ringiratast mõtlemise.
Alguses oli kõik veidi piinlik. Ma ei teadnud, mida teha, kus klikkida, kuidas panustada. Tundsin end nagu vanaema, kes on sattunud noorte pidusse ja ei tea, kuhu oma käed panna. Aga kuna ma olin juba kohal, siis mõtlesin, et proovin. Panin väikese summa, sellise, mida ma ei jääks nutma, kui see läheks. Ja siis juhtus midagi naljakat — ma võitsin. Mitte palju, aga piisavalt, et mu süda hüppaks. See oli imelik tunne. Ma teadsin, et see on ainult mäng, aga sel hetkel tundus, nagu oleks keegi mulle öelnud, et sa pole täiesti nähtamatu.
Järgmistel päevadel ma ei mõelnudki sellele nii palju. Aga siis tuli üks neljapäeva õhtu, kui oli jälle see tuttav tühjus. Ma ei tahtnud helistada sõbrale, sest ma ei viitsinud seletada, miks mul on halb tuju. Ma ei tahtnud televiisorit vaadata, sest kõik need saated tundusid nii võõrad. Ja siis ma läksin tagasi vavada login lehele. Seekord ma juba teadsin, mida teha. See oli nagu väike rituaal. Ma valisin mängu, vaatasin numbreid, lasin endal hetkeks unustada, et väljas on olemas mingi maailm, kus asjad on keerulised.
Ühel õhtul juhtus midagi, mida ma siiani naeruga meenutan. Ma olin võitnud veidi rohkem kui tavaliselt ja otsustasin, et teen endale suure kausi teed. Aga ma olin nii elevil, et panin teele suhkrut kolm lusikatäit, kuigi ma muidu ei pane üldse. Siis ma jõin seda ja mõtlesin, et miks see nii magus on. Ja siis ma naersin iseenda üle. See oli esimene kord mitme kuu jooksul, kui ma päriselt naersin. Mitte sellepärast, et ma oleks võitnud, vaid sellepärast, et ma olin nii lapsevanemalt õnnelik mingi väikese asja üle. See tundus nagu mingi märk. Nagu keegi oleks mulle sosistanud, et sa pole veel täiesti kadunud.
Muidugi, ma ei ütle, et kõik oli ainult lõbus. Vahel ma kaotasin ja siis ma mõtlesin, et miks ma üldse seda teen. Aga need hetked läksid kiiresti üle. Sest asi polnud ainult rahas. Asi oli selles, et ma sain hetkeks tunda, et ma kontrollin midagi. Isegi kui see oli ainult illusioon, oli see parem kui see tunne, et elu lihtsalt juhtub minuga. Ma olin see, kes otsustas, millal lõpetada, millal jätkata, millal pausi teha. Ja see väike võit — kas siis mängus või lihtsalt selles, et ma suutsin endale midagi lubada — andis mulle jõudu järgmiseks päevaks.
Ma hakkasin märkama, et need õhtud, kui ma vavada login lehele läksin, ei olnud enam ainult põgenemine. Need olid nagu väikesed puhkused. Ma ei mõelnud töö kaotusele, ma ei mõelnud sellele, et mu endine elukaaslane ei vasta mu sõnumitele. Ma keskendusin sellele, mis on ekraanil. Ja see oli kummaliselt rahustav. Nagu oleks mu peas olnud lüliti, mille ma sain hetkeks välja lülitada. Ma tean, et see kõlab naiivselt, aga see aitas mind. See ei lahendanud mu probleeme, aga see andis mulle hingamisruumi. Ja vahel on see kõik, mida vaja on.
Ühel hetkel, kui ma olin jälle võitnud ja istusin oma köögis, avastasin, et ma ei mõtle enam sellele, kui halb mu elu on. Ma mõtlesin hoopis sellele, et homme lähen jalutama. Et äkki ma helistan oma õele, kellega ma pole ammu rääkinud. See oli väike muutus, aga see tundus suur. Ma ei tea, kas see oli tänu mängule või lihtsalt sellele, et aeg läks edasi, aga ma arvan, et sellel oli oma osa. Sest need õhtud, kui ma vavada login lehele läksin, ei olnud enam põgenemine reaalsuse eest. Need olid hetked, mil ma lubasin endal lihtsalt olla. Ilma süütundeta, ilma surve. Ja see andis mulle jõudu.
Nüüd, kui ma tagasi vaatan, siis ma naeran. Ma naeran selle üle, kui tõsine ma olin. Kui palju ma muretsesin asjade pärast, mida ma ei saanud muuta. Aga ma ka naeran selle üle, kui õnnelikuks mind tegi üks väike võit. See kõlab rumalalt, aga see on tõsi. Ma ei ütle, et kõik peaksid seda tegema. Ma ei ütle, et see on lahendus. Aga minu jaoks oli see nagu leinaprotsess, ainult veidi teistsugune. Ma leinasin oma vana elu ja samal ajal leidsin midagi uut. Midagi, mis pani mind naerma. Midagi, mis pani mind tundma, et ma olen ikka veel siin.
Lõpuks ei olegi asi selles, kas sa võidad või kaotad. Asi on selles, kas sa suudad endale andestada selle, et sa olid nõrk. Et sa vajasid põgenemist. Et sa ei olnud täiuslik. Mina suutsin. Ja see ongi kõige suurem võit, mis mul kunagi olnud on.
